Millal Sureb Armastus?

Teisipäev, juuli 5, 2011
+ 1 Süda :) 1
Laadin...

Armastus ei sure iial

Mina armastan Sind ja Sina armastad mind. See on armastus. Kui üks ütleb, et enam ei armasta .. kas siis on kahe inimese vahel armastus või pole enam midagi hoolimata ühe inimese tunnetest, sest pool-armastust pole ju olemas!? Kas armastus vajab kahte inimest?

Sa ütlesid mulle, et ei tunne seda mida varem. Ütlesid, et see oli vist ainult armumine ja parem kui oleksime edaspidi sõbrad. Milline šhokk minu jaoks.. väliselt näisin natuke kohmetuna, jäin vaikseks ja vaatasin Sulle sügavalt silmadesse. Ütlesin, et kui tahad lõppu, siis ei saa me sõbrad olla – naise ja mehe vahel ei saa olla sõbrus kui on olnud seks. Sees jättis süda vahepeal paar lööki vahele ja siis hakkas sprintima nagu siis teeb kui mul võistlustel vaja viimased sekundid ära kasutada, et parem koht välja võidelda. See, mis mu sees toimus oli hämmastav. Tean, et bioloogilises mõttes on armastus erinevate keemiliste ainete tulemus ja see mis tol hetkel mu sees toimus, oli nagu oleks kusagilt saadetud vastumürk mu kehasse laiali, et võidelda selle õnnetundega ja viia mind masendusse. Olid need ainult verbaalselt edastatud paar sõna, mis kõik selle minus vallandas. Tunnetan, et olen nõrk .. aga kas peaks võtma seda ükskõikselt? Olen ikkagi inimene ja sellist asja ei saa enda sisse kuskile sügavikku maha tampida ja ära peita.. Edaspidi tegelen rohkem ekstreemsete tegevustega ja riskin kuidas jaksan.

Mõistus hoidis mind tasakaalukana ning ütlesin, et aimasin seda juba ammu ja et mõistan teda väga hästi. Siis tegin midagi sellist mida kunagi ei tee .. nimelt valetasin. Ütlesin, et ei tea ka ise mida tunnen ja tegelikult oleks hea kui mõlemad me edasi liiguks mööda neid radu, mida ise saame valida. Et oleme “Tere-Sõbrad” ja kui ikka näeme edaspidi siis võime ikka suhelda jne. Pöörasin selja. Ex-Kallim hüüdis mu nime .. Jah, kallis? Vabandust. Tahtsid veel öelda midagi? .. Ah, ei midagi, lihtsalt, aitäh Sulle. Nice, läksin kallistasin teda veel viimast korda. Peale seda pole teda näinud..

Aaarh, mulle ei meeldi valetada ja ei tee seda reeglina kunagi.. Aga mulle ei meeldi pugeda! Kui kõik, siis kõik. Istun ja mõtlen, et mida teha. Armastan ju teda ikka kõigest hoolimata meeletult ning ei saa teda oma peast minema. Tahaks oma südame rinnust välja rebida ja visata lõukoertele, et nad selle puruks rebiks. Miks kuskil ei ole lülitit, millele vajutades saaks soovitud tunde lihtsalt ära kaotada? Miks just siis kui oma peakeses tead väga hästi, et asi on läbi, ajab süda ikka vana jonni edasi ja ütleb, et annab sulle jõudu kasvõi selleks, et jõuaksid ujuda terve kilomeetri, et oma armastatut näha.  Inimene on enesele ikka nii seletamatu ja keeruline..

Olen kuskilt lugenud, et armastus kestab umbes 6 kuud enne kui kaob. Ühe väga targa naisega vesteldes suutis ta mind veenda, et armastus kestab igavesti. Usun mõlemat. Esimene on tõenäoliselt psühholoogide keemilis-biloogilise uurimuse tulemus, mis peaks siis tähendama seda, et need “armastuse-ained”, mis armumise ja esimeste koosoldud aegadega organismi olid ladustatud saavad lihtsalt otsa. Teine on natuke sügavam teooria – Armastus on kahe hinge kokkusobivus .. kui kaks hinge leiavad ühenduspiiri, mille muster nagu puzzle kokku sobib, siis see muster ka sellisena jääb. Kui need kaks inimest, kes kunagi teineteist armastasid peaksid kunagi veel kohtuma siis silmside tekkimisel sobituvad mustrid ja tekib kohtakt, mis on meeldiv, hea ja mõnus. Tekib iha, kirg ja õnnetunne. Silmad löövad särama ja naeratus ilmub suule. Hääl muutub mahedamaks ja kehakeel võrgutavaks. Olen seda lihtsalt kogenud. Kui ma oleks hipi või tänapäeva urbaniseerunud boheemlane, siis laseks südames ennast juhtida ja tõenäoliselt naudiks kõike ja ei kahetseks midagi :)

Aga see, mis paneb inimesi lahku minema on ikkagi seotud mõistusega, sest süda on alati truu, hooliv ja ta ei jäta iial. Peas ringi ekslevad mõttekäigud, teooriad, analüüsid on need, mis kalkuleerivad ja arvestavad erinevate variantide vahel .. kui mõni neist variantidest ei sobi Sinuga, siis on lool lõpp, sest liikuma peab ja tagasi minna ei tohi. Ja nii ma leidsingi ravimi minu südamevaludele – inimene, kellega koos olin, ei olnudki täiuslik ja minu unistuste naine nagu ma olin ette kujutanud. Kõik polnudki nii perfektne, kuigi see näis väga selgelt seda olevat. Tulevik ei oleks olnud midagi nii roosiline niiviisi silmaklappidega edasi tormates. Hea, et nüüd on minu käes  too juhtpult, mille peal on nupud, et kellega täna, kuhu homme ja mida ülehomme :)

Aga armastus ei sure iial!!! Peaasi, et pead ei kaota :)

One Comment

  1. Allan ütleb:

    Perfektsust pole olemas. Loodus annab limiiti ka kires, mida armastuseks peetakse ja see kirg saab kahtlemata otsa. Armastusest pole keegi paremini rääkinud kui see mees.

    http://www.youtube.com/watch?v=N9vliKNw-eY

    http://www.laitman.com/2011/04/the-precious-garments-of-love/