Rannaliival lõputusse

Reede, juuni 14, 2013
+ 1 Süda :) 23
Laadin...

 

Vesi on soe ja paitab mõnusalt Meie jalgu. Vaatan kuidas Su juuksed tuules lendlevad ja su imearmsaid õlakesi silitavad. Ma tunnen, et olen ÕNNELIK!

Vaatan Sind ja näen üdini õrnust, mis pealaest jalatallani usaldab end minu tugeva keha haardesse. Hoian sind kindlalt nagu roosiõit, samas jälgin, et sul oleks hea ja mõnus nii lähedal mulle, et tunnetan sinu erutunud südame tukseid. Hardalt piilun sinu kavalat pilku ja maailma kõige armsamat naeratust, milles su siidiste huulte vahelt helgivad vastu pilvevalged hambad. Me suudleme ja sa näksid mind õrnalt justkui tahes veelgi rohkem mulle teada anda, et olen sul olemas ja võiksin sellest armujoovastusest vähekegi üles ärgata. Aga ma ei taha, ma naudin kõike seda, sest mul oled Sina mu kõige Kallim!

Me pilgud on suunatud silmapiirile, kus meri ja taevas sujuvalt ühte sulavad. Mu käed on su ümber ja vesi toob järjest enam ja enam liiva me jalgade ümber, kindlustades igavest kokkukuulumist ja lähedust. Ei ole midagi võrreldamatult paremat kui tunda enda käte vahel Sind, mu kaunis Merineitsi. Liigun kätega üle sinu kumerate kehavormide allapoole kuni vormis puusade juures peatun. Haaran Sinust tugevasti kinni ja tõstan ootamatult su enda kohale. Sa kiljatad  ja hoiad kätega mu lihaselistest õlgadest kinni. Keerutan sind kuni saad käed ümber minu ning me suudleme pikalt ja meelalt. Hetked muutuvad tundideks ja me ei mõtle sellele, ainus mis oluline on see, et me südamed saaksid täiuslikus ühises rütmis kõike teineteisele jagada mis me sees nii imelist.

Jalutame veepiiril ennast unustavalt käsi-käes edasi. Vesi uhub me jäljed aga need armsad mälestused jäävad!