Mis on see, mille pärast minnakse lahku? Miks üldse võetakse vastu selline negatiivne otsus ja selgitatakse kõigile, et see oli kõige parem? Miks peale seda kui kõik on olnud taevalik, muutub kõik põrguks? Miks tekib viha ja tunnetus, et armastust pole olemas? Miks ma sellest üldse kirjutan …
Olgugi, et kõik on meie endi kätes ja tulevik tuleb täpselt selline, milliseks me selle kujundame, usun ma saatusesse. Kohtusin inimesega, kes lausa magnetina tõmbas minu tähelepanu endale ja kelle ootamatut minek tegi mind kurvaks. Aga siis ühel õhtul tegin ma mitte lihtsalt ühe ega ka mitte paar mitteloogilist otsust vaid kindlasti oli neid üle kümne ja kõige selle tulemusena kohtusin temaga uuesti :) See oli saatus! Esimesel korral oli ilus päikesepaisteline päev aga siis tuli kuu päikese ette ning pilkane pimedus kattis maad, sest ta lahkus ja järgi ma talle ei jõudnud .. aga mõne aja pärast tuli päike uuesti välja ja säras eredamalt kui kunagi varem. Nägin kõige ilusamat naeratust, mis ei kadunud hetkekski ja kõige armsamaid silmi, mis mind nii kelmikalt võrgutada püüdsid. Sa oled kaunis, nii kaunis, et kõik teised me ümber kadusid äkitselt ja jäime ainult meie kaks. Mu armas Lilleke.
Järgnes periood, millal ma käisin kohtades, kus ma olin ka varem käinud aga mis olid nüüd kõik nagu uuesti ehitatud, renoveeritud ja kus oli lisatud võluvad aurat, mis kõik fantastiliselt õdusaks muutis. mind valdas tunne, et kui olen tahtnud õppida elama, siis nüüdseks olen selle täielikult ära õppinud ja naudin igat hetke nagu see oleks viimane aga tean samas, et see niipea ei muutu. … kuid siiski saabus ükskord Read on »