Lihtsalt Lendan ja Lendan

Reede, september 28, 2012
+ 1 Süda :) 6
Laadin...

Vihma tibutab sametiselt minu kaarjatele silmalaugudele. See pole külm ega soe, see lihtsalt on mõnusalt ennast meelde tuletav. Pisarad voolavad huultele niisutades viimaseid kergelt soolaka maiguga. Keel liigub tasa üle huulte ja vihmasadu saab talutamatult hoogu juurde..

Una mattina klaveripala saatmas neid sügavaid hingetõmbeid, kus õhku liigub rohkem välja kui jõuab sisse. Nii palju oleks anda ja nii vähe saada. Hinges püsib tohutult hiiglaslik kivi, mis tõmbab allapoole ja raskelt sume õhk mu ümber surub veelgi ja lihased ei suuda enam – ei jaksa lihtsalt..

Tuul puhub suunast, kus paistab õrn helk valguskiir. See on armastus, mis on nii valusalt kaugel pigistamas mu süda, mis niigi suure surve all pisikeseks mandunud. Suur jõud, mis täitis maailma naeratuse ja silmad magusate õnnepisaratega on peidus. Kuskil minu sees on veel mässumeelsust sellele kõigele vastu hakata! See tahab süüdata lõkke, et valgustada maailm ja otsida üles sügislehtedesse peitunud südamesoojust andev päike.

Tahan haarata su käest ja hüpata õhku, kõrgele pilvedesse. Olla alasti ja hüpata sulgpehmete pilvede peal, suudelda juuksed tuules hõljumas ja sukelduda hullumeelselt armatsedes trikitavate pilvede sisse. Oleme kokku loodud ja nii uskumatult täpselt, et üksteise ümber tihedalt põimudes ei suuda meid miski enam lahutada. Kõik on puhas, soe, mahedalt õdus ja kerge!

Kõrgemale lennates, täieliku õnnejoovastuse nauditava olemise poole püüeldes, unustamatult üksteist meeletult nautides ja armastades, ei tea me enam, mis on allpool. Mõtlen endamisi ja lihtsalt lendan ja lendan …